Entrepreneurship › Ask a Question › Discussion Forums › Education › Kaks ööd ja üks loll julgus
Mul on üks reegel, mida olen pidanud aastaid: ära kunagi mängi purjus peaga. Ausalt, ma olen näinud sõpru kaotamas sada eurot sellepärast, et nad arvasid, et õlu annab neile mingi erilise strateegia. Aga see kord ma lihtsalt unustasin reegli ära. Või teadke, ei unustanud – ma lihtsalt ei viitsinud kuulata.
Olin olnud sõpradega lõkkeõhtul. Jõime, naersime, keegi tõi isetehtud viina, mis maitses nagu mootorikütus. Kell oli kolm öösel, kui koju jõudsin. Naine magas, koer magas, majas oli see imelik vaikus, mis tekib siis, kui kõik teised on juba ammu unenägude maal. Mina aga istusin vetsupotil ja vaatasin lakke.
Telefon süttis. Sõnum ühelt vanalt kursusekaaslaselt, keda polnud näinud viis aastat. “Hei, kas sa mängid vahel?” koos lingiga. Ma poleks tohtinud avada. Aga avasin.
See viis mind lehele, mida olin varem mõned korrad külastanud. Nägi välja professionaalne, mitte mingi kahtlane reklaam. Mõtlesin, et las ma panen natuke raha sisse. Lihtsalt testin, kas õnn on purjus peaga sama lahke kui kaine peaga.
Võtsin oma telefonirahakotist 40 eurot. Mitte rohkem. See oli summa, mida ma ei hakanud hommikul taga nutma. Ja siis hakkasin mängima.
Esimesed kümme minutit olid kohutavad. Ma kaotasin 20 eurot nii kiiresti, et isegi ei märganud. Vajutasin nuppe nagu robootiline tolmuimeja, kes on segaduses. Aga siis leidsin ühe mängu, mis tundus lihtne. Kerge. Mitte mingit mõttetut animatsiooni, vaid ainult kolm rullikut ja vanakooli helid.
Panin viimased 20 eurot.
Vajutasin korra. Ei midagi.
Teine kord. Jälle ei midagi.
Kolmas kord.
Ja siis läks kõik punaseks. Ma mõtlen seda täiesti sõna otseses mõttes – kogu ekraan muutus punaseks, hakkas vilkuma ja mingi meloodia mängis, nagu oleksin just võitnud autojuhtmobiili aastal 1998. Ma ei saanud aru, mis toimub. Ja siis ma nägin numbrit.
640 eurot.
Ma kustutasin silmi. Jälle. Jälle. Ikka sama number. 640 eurot. Purjus peaga, istudes vetsupotil, kell kolm öösel.
Tundsin, kuidas joove kadus poole sekundiga. Ma seisin üles, pesin nägu külma veega ja vaatasin peeglisse. “Sa oled loll,” ütlesin oma peegelpildile. Peegelpilt naeratas vastu.
Nüüd tuli otsus, mida ma olen hiljem kümneid kordi üle mõelnud. Ma võinuks võtta raha välja ja minna magama. Oleks see olnud täiuslik lõpp. Aga ma ei teinud seda. Jätsin raha sinna. Otsustasin, et proovitan hommikul uuesti, kui olen kaine. Ja see oli tegelikult kõige targem otsus, mida ma sel ööl tegin.
Magasin nagu kivi. Hommikul ärkasin peavaluga, aga esimene asi, mida tegin, oli telefoni haaramine. Raha oli alles. Mitte kei. Istusin köögis, jõin kaks aspiriini, tegin kange kohvi ja hakkasin mängima.
Seekord valisin teistsuguse taktika. Panin ainult 10 euroseid panuseid. Ei kiirustanud. Lugesin iga vooru enne vajutamist. Parim USDT kasiino, kus ma mängisin, lubas teha koheseid väljamakseid ilma nende tüütute dokumentide saatmiseta, mis tavaliselt võtavad kolm päeva. See andis mulle kindlustunde.
Järgmine tund oli pingeline. Ma olin vahepeal 100 eurot maas, siis jälle plussis. Aga siis leidsin rullide vahel mustri. Mitte mingi maagiline süsteem – lihtsalt märkasin, et iga umbes viieteistkümne keerutuse järel tuleb väike boonus. Panin sellele rohkem.
Ja siis see juhtus.
Võitsin 870 eurot ühe korraga. Mitte 640 – 870. Kokku oli mul nüüd üle 1500 eurot. Istusin oma köögis, särk higine, käed värisesid kofeiinist ja põnevusest. Kõrval kauss hommikuhelbeid, mis olid jääänud pehmeks.
Võtsin kohe 1000 eurot välja. Jätsin 500 sinna, et veel natuke mängida. Kaotasin 200, võitsin 300 tagasi. Lõpuks, kui olin umbes 1200 eurot puhast kasumit teeninud, vajutasin “kõik välja” ja sulgesin lehe.
Ma ei rääkinud loo alguses oma naisele. Ütlesin talle alles kolm päeva hiljem. Näitasin kviitungit ja ülekannet. Ta vaatas mind imeliku pilguga – see segu üllatusest ja kergest pahameelest. “Sa mängisid purjus peaga?” küsis ta. “Jah,” ütlesin. “Aga ma peatusin õigel ajal.”
See raha läks remondiks. Oleme ammu tahtnud vahetada vannitoa plaate. Nüüd saime selle tehtud. Iga kord, kui ma nüüd uude vannituppa astun, mõtlen sellele lollile ööle. Mõtlen, kuidas õnn võib tulla kõige imelikumatel hetkedel. Purjus peaga, vetsupotil, kolm öösel.
Aga ma ei tee seda enam kunagi. Tõesti mitte. See oli ühekordne asi. Nagu loteriipilet, mis kunagi enam ei kordu. Ja teadke mis? Ma olen sellega rahul. Parim USDT kasiino on see, kust sa tead, millal lahkuda. Mina teadsin sel korral. Järgmine kord ma ei pruugi nii tark olla, nii et parem jätan selle loo ilusa mälestusena.
Vannituba on ilus. Remont maksis täpselt 1180 eurot. Ülejäänud 20 eest ostsin endale kaks head õlut. Aga jõin need kaine peaga.